Autor:
Reet Bender

Balti kirjakultuuri sümpoosion 12.-13. septembril

Lühim tee iseendani viib ümber maailma“.
 
Nii alustas Raikküla krahv Hermann Keyserling oma üle saksa keelepiiride tuntuks saanud „Filosoofi reisipäevikut“ (Reisetagebuch eines Philosophen, 1919).  1911. aastal, pärast luhtunud lootust kodumõisa üksinduses iseendani jõuda, asus Keyserling ümbermaailmareisile, et kogeda eluvormide mitmekesisust ja jälgida enda kujunemist nende mõju all: „Kui olen määratlenud kõik koordinaadid, peaks mul olema käes ka keskpunkt“.
 
Vahest just usus leida kätte iseenda keskpunkt on reisima mindudki, eriti siit Läänemere äärest, kust kõik keskpunktid on alati tundunud kaugel olevat. See rand juba tunneb oma elanike reisikihku, samamoodi nagu ta – piiri- ja keelutsoonina - tunneb nende kaugusteiha või –ängi aegadel, kui reisimine pole olnud võimalik.
 
Eestimaa pinnalt on võrsunud Vene tsaaririigi tähtsamad meresõitjad-maadeavastajad. Hagudi mõisas Raplamaal sündis parun Adam Johann von Krusenstern (1770-1846), kelle juhatusel  võeti fregatil Nadezda ette Venemaa esimene ümbermaailmapurjetamine. Ekspeditsioonis osales teisigi Eestimaa mehi, nagu näiteks Fabian Gottlieb von Bellingshausen ja Otto von Kotzebue, kes samuti kirjutasid oma nime nii maadeavastuslukku kui maailmakaardile ning, mis siinkohal tähtis, panid oma reisielamused ka kirja. 
Mitte üksi meri pole kutsunud Baltimaade poegi, ka mäetipud ning Siberi või Lapimaa avarused on neid avatlenud. Johann Jacob Parrot (1791-1841), Dorpati Keiserliku Ülikooli esimese rektori Georg Friedrich Parroti arstiteadlasest ja füüsikust poeg ja järglane ametis (J.J. Parrot oli ülikooli rektor aastatel 1831-33), vallutas esimesena Ararati (9. oktoobril 1829); Kuramaalt Raikküla mõisa elama asunud krahv Alexander Keyserling (1815-1891), Hermann Keyserlingi vanaisa, osales ekspeditsioonidel Uuralites, Püreneedes ja Alpides. Eestimaa kuulsaim teadlane, Järvamaalt Piibe mõisast pärit Karl Ernst von Baer (1792-1876) võttis ette uurimisreise Lapimaale, Novaja Zemljale, Volgamaale, Läänemerele ja mujalegi. Mitmest tema ekspeditsioonist võttis osa ema poolt eesti päritolu Alexander Theodor von Middendorff  (1815-1894), Tartu Ülikooli kasvandik, hilisem rahvusvaheliselt tunnustatud zooloog ja maadeuurija, kelle 1844-45 ette võetud „Reisist Taimõrile“ on võimalik lugeda ka eestikeelses tõlkes. Hellenurme mõisnik Middendorff oli reisile kaasa võtnud eestlase Mihkel Fuhrmanni, kellele reisikihk ja looduseuurimise huvi ka edaspidi külge jäi.  
 
Nii jõudis baltisakslaste reisipalavikust midagi ka selle maa ja tema rahvani ning reisihimuliste kaasmaalaste uute kogemuste läbi avardus nendegi maailmapilt. Igatahes olid eestlast tema põhilugemisvara - maarahva kalendri - vahendusel juba 1794. aastaks veennud need laevamehed, kes „maailma ümber laewadega purristanud, nenda, et nemmad sinna linna on taggasi tulnud, kust nemmad esmalt wälja läksid“, et maakera „ei olle mitte lagge ehk ühhetassane, nende kui monni kül arwaks, ja se meile ka näitab ollema, waid ta on ümmargunne, otsekui kuul“.  
 
Seekordne balti kirjakultuuri sümpoosion on teemal "Reisetexte aus dem Baltikum im europäischen Kontext", keskendudes Baltikumist reisijate reisitekstidele läbi aegade. Kuhu Baltikumist on reisitud ja millise eesmärgiga? Millises keeles ja kuidas oma reisist on kirjutatud? Kas on mõttekas rääkida mitmekeelse „balti reisikirjanduse“ tekstikorpusest? Millised on balti reisikirjanduse eeskujud, eripärad, temaatika, oma- ja võõrataju, kirjanduslik väljendus?  
 
Sümpoosion toimub 12.-13. septembril Tartus, vt programmi siit: https://sisu.ut.ee/baltischereisetexte/programm/

Näeme sümpoosionil!

 
Image
Balti kirjakultuuri sümpoosion